mu 40+ aastase elu jooksul on minuvanustest sugulastest, sõpradest ja tuttavatest, kes lahkunud on, on kaks surnud haiguse tõttu ja 7 enesetapu läbi. Ja siin ma ei loetle tuttavate tuttavaid või sugulasi. Fuck you, depressioon!
Writing_Individual on
Ei jõua ära oodata, et olla üks sellest statistikast.
kaamliiha on
Väga lähedane inimene üritas
Viimasel hetkel sain nööri kaelast lõigatud ja elustasime. Siis tuli kiirabi ja viidi vaimuhaiglasse või noh sinna palatisse. Oli seal kuu aega
seda oli vaja et abi saaks. Siiani hirm et ükspäev viib lõpule
Ziilike on
Peaks äkki Estonia muutma Endooniaks?
Necessary_Judgment on
Neli korda rohkem kui avariides. Osad ilmselt kattuvad muidugi
LocationRound8301 on
Kõik halvad harjumused, mis põhjustavad tervise halvenemist peaks panema sinna juurde kui passiivse enesehävitusena.
All0utLife on
Palju juttu ja vähe tegutsemist nagu ikka meil siin riigis käib. Probleemid ja nende tagajäred on ammu teada, räägime koguaeg vaimsest tervisest ja selle hoidmisest, aga suuri süstemaatilisi kasutoovaid muutusi keegi ellu ei vii, sest otsustusvõim on neil, kellele on olulisemad asfalt ning maamaks.
Ise 20ndate teises pooles ning kaotanud ühe tuttava, ühe kolleegi ja ühe hea sõbra. Võin ainult puusalt pakkuda kui palju katseid võib olla olnud, millest ei tea.
Liba_Tuvi_4K on
Eks meie ühiskond on selline, et igapäevaselt saa oma raskustega hakkama ja kui keegi ära tapab ennast, siis on oh nii kurb, issand oleks ometi teadnud. Tegelikult me ju teame ka praegu, et väga palju inimesi on raskustes, võlgu, läbipõlenud, sõltuvuste küüsis ja ega keegi ei taha nende arveid maksta või enda juurde elama võtta. Kogu sisuline abi on tabletid sisse ja grindi edasi.
Hea näide on kasiinod ja nende reklaamid. Eestis on mitukümmendtuhat mängusõltlast, aga riik ütleb, et reklaame ei keela, sest muidu pole spordile raha …
Loo moraal, et kedagi tegelikult ei koti. Mingi statistika, kuni ise lähedalt pihta saad.
WorkingEducation1039 on
paar aastat tagasi oli väga toores suvi. Ühe suve jooksul läks Sugulane, sõber ja lisaks 2 tuttavat, kellega olime kaugemaks jäänud.
Samal ajal olen ise ellujäänud katsest, ning oman ka kena kogemust vaimse tervise toega riiklikul tasemel. Fuck that. läksin erasse, ja sain päriselt abi. Kui pappi taskus ei ole, siis GG. Aga asfalti on vaja juurde panna, ja pohhui muust.
oxygeneration on
“Iga selline ootamatu ja liiga varajane lahkumine puudutab omakorda umbes 135 inimest.” mis on selle juures üks asi, millest tavaliselt ei räägita.
greyishsock on
Loomulik kadu. Paljud keeravad enda elu pekki oma sittade valikutega. Või lihtsalt vinguvad oma kerge elu üle, võrreldes maailma inimestega kellel tõesti elu on raske aga saavad hakkama.
Kaastunne neile kellel tervis oli pekkis, väljaspool enda otseseid mõjutusi ming otsustasid lõpetada. Mingite niisama vingujate halast jumala savi.

UranusMc on
Ei imesta
_Glasser_ on
Panustan statistikasse.
Kui selle kuu jooksul midagi ei muutu, ss ma ei viitsi enam proovida. Ostan DEPO’st nööri ja lähen tammelt rippuma. Praegiseks mul on juba liiga igav et elu oleks seda aaega väärt. Päriselt ei saa aru nahhuj inimesed elavad, see pask ei ole lähedaltgi väärt elamist.
WorkFurball on
Oleks arvanud, et see number on suurem tegelikult.
Pro-wiser on
Kahjuks pole need inimesed need kes võiks seda teha vaid need kes võiks elada.
15 Comments
mu 40+ aastase elu jooksul on minuvanustest sugulastest, sõpradest ja tuttavatest, kes lahkunud on, on kaks surnud haiguse tõttu ja 7 enesetapu läbi. Ja siin ma ei loetle tuttavate tuttavaid või sugulasi. Fuck you, depressioon!
Ei jõua ära oodata, et olla üks sellest statistikast.
Väga lähedane inimene üritas
Viimasel hetkel sain nööri kaelast lõigatud ja elustasime. Siis tuli kiirabi ja viidi vaimuhaiglasse või noh sinna palatisse. Oli seal kuu aega
seda oli vaja et abi saaks. Siiani hirm et ükspäev viib lõpule
Peaks äkki Estonia muutma Endooniaks?
Neli korda rohkem kui avariides. Osad ilmselt kattuvad muidugi
Kõik halvad harjumused, mis põhjustavad tervise halvenemist peaks panema sinna juurde kui passiivse enesehävitusena.
Palju juttu ja vähe tegutsemist nagu ikka meil siin riigis käib. Probleemid ja nende tagajäred on ammu teada, räägime koguaeg vaimsest tervisest ja selle hoidmisest, aga suuri süstemaatilisi kasutoovaid muutusi keegi ellu ei vii, sest otsustusvõim on neil, kellele on olulisemad asfalt ning maamaks.
Ise 20ndate teises pooles ning kaotanud ühe tuttava, ühe kolleegi ja ühe hea sõbra. Võin ainult puusalt pakkuda kui palju katseid võib olla olnud, millest ei tea.
Eks meie ühiskond on selline, et igapäevaselt saa oma raskustega hakkama ja kui keegi ära tapab ennast, siis on oh nii kurb, issand oleks ometi teadnud. Tegelikult me ju teame ka praegu, et väga palju inimesi on raskustes, võlgu, läbipõlenud, sõltuvuste küüsis ja ega keegi ei taha nende arveid maksta või enda juurde elama võtta. Kogu sisuline abi on tabletid sisse ja grindi edasi.
Hea näide on kasiinod ja nende reklaamid. Eestis on mitukümmendtuhat mängusõltlast, aga riik ütleb, et reklaame ei keela, sest muidu pole spordile raha …
Loo moraal, et kedagi tegelikult ei koti. Mingi statistika, kuni ise lähedalt pihta saad.
paar aastat tagasi oli väga toores suvi. Ühe suve jooksul läks Sugulane, sõber ja lisaks 2 tuttavat, kellega olime kaugemaks jäänud.
Samal ajal olen ise ellujäänud katsest, ning oman ka kena kogemust vaimse tervise toega riiklikul tasemel. Fuck that. läksin erasse, ja sain päriselt abi. Kui pappi taskus ei ole, siis GG. Aga asfalti on vaja juurde panna, ja pohhui muust.
“Iga selline ootamatu ja liiga varajane lahkumine puudutab omakorda umbes 135 inimest.” mis on selle juures üks asi, millest tavaliselt ei räägita.
Loomulik kadu. Paljud keeravad enda elu pekki oma sittade valikutega. Või lihtsalt vinguvad oma kerge elu üle, võrreldes maailma inimestega kellel tõesti elu on raske aga saavad hakkama.
Kaastunne neile kellel tervis oli pekkis, väljaspool enda otseseid mõjutusi ming otsustasid lõpetada. Mingite niisama vingujate halast jumala savi.

Ei imesta
Panustan statistikasse.
Kui selle kuu jooksul midagi ei muutu, ss ma ei viitsi enam proovida. Ostan DEPO’st nööri ja lähen tammelt rippuma. Praegiseks mul on juba liiga igav et elu oleks seda aaega väärt. Päriselt ei saa aru nahhuj inimesed elavad, see pask ei ole lähedaltgi väärt elamist.
Oleks arvanud, et see number on suurem tegelikult.
Kahjuks pole need inimesed need kes võiks seda teha vaid need kes võiks elada.