Doctoral thesis: young people excluded from education and work need self-belief

Noorte elu on raske. Mida teha? Uskuge endasse natukene rohkem. Teisisõnu, Eesti keskmine doktoritöö ehk jutlustav huinamuina, mida inimene võiks akadeemilise keskkonna asemel kirjutada oma isiklikus blogis.

Ma olen seda ammu arvanud, aga mina nimetan seda teisi natuke – enesekindluse probleem. Eneseusk on ehk laiem kuivõrd enesekindlus piirdub igapäevaeluga. Eneseusk on strateegiline vara ja enesekindlus on taktikaline vara.

Eneseusku saab läbi enesekindluse kasvatada. Enesekindlus on otsus, mis on eneseusu käivitajaks. Hetk, mil sa midagi otsustad ning selle elluviid, kasvab su eneseusk. Sa olid enesekindel – otsustasid ja tegid. Need ei pea olema suured otsused. Piisab väikesest, suvalistest asjadest, mille suhtes oled enesekindel ning mis aitavad ehitada sisemise eneseusu vundamendi. Sa pead nägema, et sa saad hakkama, oled kompetentne ja su tegudel on väärtus. See positiivne tagasisideahel ehitab kõige paremini eneseusku. Ja siis on eneseusk midagi jäävat, püsivat. Nagu varugenekas, mis käivitub kui peaelekteris on katkestus. Enesekindlus võib kõikuda, vahel ei viitsi ja ei taha, siis eneseusk on see, et screw it, lets do it. Sul on meeles, et alati sa ei teagi vastuseid ja sellest hoolimata oled asjad ära teinud. Kõige suurem vaev ja vastutus on noorel endal. Kes tahab, see saab.