Am I the only one who thinks that this whole thing about school theater and museum visits, field trips and now skiing is just because people have become poor and everything has just become so expensive? I grew up in a poor family, but not a single excursion went undone or skis were bought. Yes, I had Visu skis, not Peltonen, like the makers. And in gym class they wore Nices, not Nikes. But looking at current prices (in addition to consumer goods and food, housing costs), it is not surprising that families do not have the money to make additional expenses.
https://www.err.ee/1609946732/uus-juhend-kas-kool-peab-ostma-ka-joonistusvahendid-ja-suusad
Posted by Ole_Matus
12 Comments
Suusad on?
Mulle tuleb üllatusena, et on koole, mis ei paku suuske või põhilisi joonistusvahendeid. Täiesti mõistlik on see kohustus neile panna siis ja imelik, et siiamaani seda ei ole olnud.
Nõuka ajal või selle lõppedes lasin ise puusuuskadega, sai hästi hakkama kui korralikult määritud. Ei mäleta, et kooli poolt oleks midagi pakutud. Koolil mingi varu vist oli aga siiski pidi endal suusad olema. Visu oli juba luksus minu ajal. Eks ma vaesest perest ka.
Suusabaas võiks koolil ehk mingi olemas olla v rendivõimalusega. Ma saan aru, et 20 korda aastas kasutamiseks (keskmine suusahooaja pikkus, mõni talv üldse vähem), muidu pean ostma iga aasta v paari tagant suuski ja saapaid.
Oma lapsele elementaarsete vahendite soetamine suht basic asi- alati on võimalik soetada soodsamaid alternatiive.
Lisan hoopis selle kihi, et kui teatrid ja asjad on HTMi poolt tühistatud, on see enesele kuuli jalga laskmine. Vaesemal perel on laps soodsam kooliga (grupihind) saata kui ise minna (omale ka vaja pilet osta) ja seega jääbki käimata. Lisaks palju laste- ja noorteetendused on elus tänu sellele, et neid on võimalik klassiga päeval külastada. Kujutate ette olukorda, kui niigi pungil teatrite mänguaegadele hakkaksid need ka kandideerima? Pileteid tuleks hakata aasta jagu ette ostma?
Sama ekskursioonidega. Mõni Lõuna-Eesti maalaps pole Tallinnas/Saaremaal käinud (pole harv), sest perel pole võimalusi ega vanematel soovigi ehk. Aga klassiekskursiooniga saaks jällegi soodsamalt tehtud. Et ma sellist lausalist bäni ei poolda. Läbimõtlemata pask nagu HTM viimasel ajal palju toodab (ma vaatan tänavuse põhikooli lõpetamise porno poole ja õpetajate selle uue ametimudeli poole, mis on juba sündinud surnult).
AGA see, mis pealinnas korraldati, et kohustuslik iganädalane suusa- vms tund on faktiliselt tasuline kohustus on selgelt sotsiaalmajanduslikult diskrimineeriv.
Võiks raha koguda ja joonistus+käsitöö vahendid kool osta küll. Mäletan milline jant oli TÄPSELT õige paberi või värvi otsimisega. Joonistati üks plätserdis ära ja juba oli TÄPSELT teistsugust paberit/pintslit/värvi vaja.
No vanaste oli ju enamus koolides nii, et kui suusad olid läksid suusatasid ja kui ei olnud siis läksid jooksid või jalutasid või tegid midagi kolmandat. Suusavarustust ei pea muidu üldse ostma uut koguaeg, eriti laste oma, aga eks päris mark on kui laps peab kasutatud asjadega tundi minema eks.
Kui ma noorem olin, unustasin õhtul mängides vanematele öelda, et vaja pliiatseid ja värvilist pabereid. Enne magama minekut ütlesin – isa, mul papüürust vaja. Isa vastas – kahma lutti, ventiil.
Hommikul kartsin väga oma kunstiõpetajat, kuna ta oli raske käega. Algas tund. Nägin, et ta läks oma rohelise tahvli juurde ja lajatas kõigile oma suure puidust joonlauaga mööda käelabasi. Ma ja teised kellega mängisime, ei olnud ju õigeid joonistustarbeid kaasa võtnud. Mul isiklikult oli kaasas ajaleht ja vetsupaber, mille ma kooli peldikust kaasa haarasin.
Ma üritasin joonistada surma kuulutuste peale oma tintelpenniga, võttis ta jõuga mu ajalehe ja kortsutas kokku. Ta ei mõistnud mu kunstilist annet, ning juba eos lõhkus mu võimaluse saada maailma tuntumaks kunstnikuks.
Tuli vahetund ja sõber Rain küsis, kus suusad on. Kohe kehalise kasvatus ju. Ma tegin sellepeale suured silmad.
Kaevasin oma hinnapommist ostetud ranitsast välja kaks kilekotti ja pistsin jalga. Kehalise kasvatuse õpetaja oli ka karmi käega. Ei tohi ilma suusata kohale tulla ju. Murdsin veel kõrval metsast kaks oksa ja need olid kepid.
Rivistuses kõigil olid uhked suusad, ma taga kilekotikestega. Tundsin häbi ning vaeva, et järgi jõuda. Tunni lõppedes olin ma higine, mu käelabad olid joonlaua pärast katki ning tossud märjad.
Elu halvim 12 klass.
Nooooh… olles kasvanud vaesel 90ndate perioodil ja 2000ndate alguses, siis saan öelda, et nt minu koolis meil ei olnud kombeks toona lumistel aegadel koolis suusatada, sest koolil olid NL ajast mingid suusad olemas, aga neid ei olnud piisavalt palju, et kõigile jaguks JA paljudel kodus kas ei olnud üldse või ei olnud sobivas suuruses või ei olnud võimekust nt neid määrida vms ja need ei sobinud eriti lastele koolis suusatamise proovimiseks. Lahendus oli see, et kes tahtis ja sai võis nt kooli staadionil suusaringe teha. Kes ei saanud või tahtnud, tegi tavalist kehalist.
Igasugused kunstitarbed tulid alati ise osta. Aga nt guaššvärvid, akvarellid vms mida kõike vaja oli – need kestsid aastaid. Arvan, et võivad tegelikult kusagil keldris vms kuivanuna isegi alles olla, sest mida aeg edasi, seda rohkem sai kunstitunnist pigem kunstiajalugu ja kunsti vms tegime me harva.
Mina arvan, et ühe hästi haritud ja laia silmaringiga inimese pagasisse kuuluvad nii külastused muuseumitesse kui teatrisse jne. Minu lapsepõlve osaks olid nt koolikontserdid ja korra aastas klassiga teatris käik. See kõik kasvatas “haritust”, mille tõttu hindan ma ka praegu, täiskasvanuna, teatrit, muuseumeid, kõrgelt.
“Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea” – kool on päris paljudele olnud see koht, kus saab loota, et kui lapsevanematel endal on suva, siis vähemalt KOOLIL on teatud roll lapsele teatri, klassika, kirjanduse jne õpetamisel. Kui kodus ei loeta, siis vähemalt koolis on eeldus ja kohustus lugeda; kui kodus klassikalisest muusikast midagi ei teata ja teatris ei käida, siis vähemalt koolis vast korra 9 aasta jooksul minnakse teatrisse ja korra ka Luikede järve vaatama.
Jah, teater ja muuseum ning ballet kõik maksavad ja see pole odav. Ei olnud ka 90ndatel, aga naljakal kombel said ka kõige vaesematest peredest pärit pered kuidagi lapsed korra aastas sinna teatrisse jne saadetud. Ei teagi kas seda hinnati siis teisiti (st peeti vajalikumaks), olid piletid kõvasti odavamad, või millest. Võib-olla on asi ülekülluses – osa lapsevanemaid käivad oma lastega ise ja siis peavad kooli poolt korraldatud asju üleliigseks? Või on osa koole liiga nõudlikud – ei eeldatakse, et iga veerand tuleb kusagil käia?
Ütlen ausalt, jah, ma olen nõus, et ühest küljest ei tohiks olla koolis praktika, et MEIL toimuvad KOHUSTUSLIKUD ujumistrennid ja teater jne ning lapsevanem köhigu pappi. See on ka seadusevastane.
Aga teisalt on probleem selles samas, et KUI kool ei käi teatris ja muuseumis, siis on tõesti lapsi, kes võivad saada 18 aastaseks ilma, et kunagi ÜLDSE sinna teatrisse ja muuseumisse satuvad. Ja kui see noor inimene pole enne 18 aastaseks saamist kordagi teatris või muuseumis käinud, siis on üsna suur võimalus, et ta ei pruugi enne ise laste saamist sinna ka sattuda, kui siiski satub.
Kuhu me tüürime, täitsa hull.
Ühelt poolt tahame riiki koomale tõmmata ja makse vähendada ja teise poolega tahame lihtsalt täielikult inimestelt omavastutuse ära võtta ja lihtsalt kõik asjad tasuta kätte anda nagu me oleks skandinaavia.
Jah, muidugi oleks hea, kui varustus oleks kooli poolt. Aga me ei saa seda ühiskonnana lihtsalt lubada. Ja mina küll pahandan, kui nüüd jäävad koolis “kohustuslikud” suusatunnid üldse ära, sest kool ei suuda kõigile suuski osta/rentida. Et noh, kuna mõni laps ei saa, siis teeme nii, et keegi ei õpi suusatama. Ja siis pärast on nutt ja hala, osalt et meil puuduvad taliolümpial kuldmedalid ja teisalt et inimesed on paksud, liikumisharjumus talvel puudub ja tervishoid neelab järgmise 1 miljardi selleks, et 33 aastane saaks oma südamerabanduse järgselt riigi kulul 300kg kaaluva inimese spets elektrilise ratastooli.
Uudistesaates küsis hästi, hakkame siis spordiriideid ka kooli poolt pakkuma. Ja mis mõttes koolikott tuleb vanematel osta? Hallo, ega meie ei taha, et laps saaks koolist kotiga õpikuid ja vihikuid koju tuua ja viia. Miks sandaalid peab ostma, minuteada on kohustlilik koolikord käia sisejalanõudega ja paljajalu ei lubata ju? Ja minu teada peab koolis olema laps puhas ja kasitud – hüvitame kõik hügieenitooted ja maksame juuksuriarved ka kinni kord kuus. Ja tegelikult…tegelikult…selleks et kodus saaks üldse midagi lugeda või kirjutada, siis peaks mööbli ja elektriarve ka kinni maksma kooli poolt. Siis oleme rahul.
Rääkides ainult kunstitunnist – otse loomulikult võiksid olla enamus materjale kooli poolt pakutavad, aga igasugused kunsti/käsitöö materjalid ongi kallid. Parim mis me omal ajal saime oligi lihtsalt valge paber, erinevas suuruses ja erinevatel otstarvetel. Ühiskasutatavad materjalid on toredad, aga paratamatult on lapsi, kes ei oska neid mõistuspäraselt kasutada, raiskavad ja lõhuvad asju niisama. Keskmiselt ühiskasutatavas kapis olid pooltühjaks lastud või ära kuivatatud värvituubid, värvikihtide all telliseks muutunud palletid ja ära nässerdatud pintslid. Mis võiks olla variant on nt. kooli poolt kokku pandud kunstitarvete komplekt, mida saab sügisel koos töövihikute ja muu kraamiga soetada. See jätab ära ka selle vaidluse, mis brändide töövahendid sobivad ja ei sobi. Kõigile samad töövahendid ja kui siis Peetrike otsustabki oma värvitopsid pellerist alla lasta, siis vaadaku vanemad ise edasi, kuidas töövahendeid tagada.
Mõtted on õiged, aga välja kukub raudselt nii nagu alati.
Enda lapsepõlves suutis pere paariks aastat suusavarustuse tuttavatelt kokku sebida, et sai tundidest osa võetud. Siis kasvasin veidi ning hakkasin iga nädal suusaraja kõrval jooksmise eest kolmesid saama koos teiste “vaeslastega” ning pidevalt õpsi käest puid alla saades, et suusavarustus ei ole ju nii kallis. Need aastad lootsin iga talv, et lund ei tule, on külmapühad või saan kehalisest mingil põhjusel vabastuse. Gümnaasiumis oli suusarendi võimalus olemas ja üpris kättesaadava hinnaga, aga siis oli võimalus valida suund ning mina suusatama enam iial ei läinud, sest halb maik oli suhu jäänud.
Kunstitunniga oli üldiselt veidi parem. Vahepeal ainult oli üks üliagar õpetaja, kes iga paari nädala tagant tuli uue ostunimekirjaga, millest kunsti teha nt. siidipaber, kingaviks, või mingi spetsiifilist tüüpi pliiats või pintsel. Tunnid olid toredad, aga tarbed oleks võinud näiteks klassi peale kokku organiseerida, oleks olnud kindlasti kordades odavam.
Tüdrukute tööõpetusega oli vanasti sama, pidid ostma kõik tarbed ja kokanduse tunniks ka toidu. Nüüd kui koos on, ei teagi, kas on olukord paranenud.
Nende teatrite ja ekskursioonidega võiks teha näiteks nii, et madala sissetulekuga pered saaks teha taotluse ning nendel makstaks see kinni (vanasti oli nii gümnaasiumi toiduga, siis kui kõigil veel tasuta ei olnud, aga see vist oli omavalitsuspõhine toetus). Niiviisi oleks võimalik hoida ka anonüümsust, et lapsed ei peaks vaesuse pärast piinlikust tundma.
Suusad ja uisud sai koolist laenata, kui endal ei olnud. Suht pasad olid, ofc. Osad olid veel nõuka aja jäänukid kah.
Kunstitunnis sai guašše ja muud paska ka laenata. Muidugi valge, eriti valge seal komplektis ei olnud, pintslilgi mõni karv ainult. Hädapärast sai hakkama.
Vihikut või vähemalt paberit sai ka õpetaja käest. Neid õhukesi 12 lehelisi.
Kellegi peale viltu ei vaadatud, kui laenati. Õpilased omavahel ka jagasid, kui vaja oli. Tänapäeval on paljud lihtsalt sitahädad.